Michael Jackson – Puhka rahus

Juttu on muidugi sellest kõigest juba kõvasti olnud, aga midagi ma siiski kriban ise ka. Ma olen olnud Michael Jacksoni muusika suur austaja nii kaua kuni ma mäletan (kuigi kuni 1 klassini arvasin ma tõsimeeli, et Michael Jackson on naine ja Michael naisenimi) Tema suur fänn olin ma enne kõigi teiste fännama hakkamist ja neid polnudki sugugi palju. Pealegist ei ole Michael olnud minu jaoks kunagi lihtsalt mingi artist lombi tagant, vaid tema laulude ja videotega seonduvad mulle otseselt väga paljud minu lapsepõlveunistused

Ma olen väga õnnelik, et praegusel meediakajastusel on kõrvale jäetud kõik see kollane, mis tavaliselt on ümbritsenud Jacko isikut – telekanalid räägivad härdinult lahti Jacksoni elulugu ja MTV näitab terve see nädalavahetus ainult Michael Jacksoni videosid.

Irooniliselt on aga varasem meedia janu kollase järele just see, mis Michaeli minekule kindlalt tõuke andis – Kui meedia loobib ühe inimese kohta 15-20a peamiselt s*tta, mis too inimese lõpuks hauda ajab, siis juba see on ülimalt kahetsusväärne teguviis. Kui aga meedia räägib pärast too inimese surma kuidas nad kõik teda alati armastanud on, on see juba ülimalt lame silmakirjalikkus.

Michael Jacksoni puhul oli tegu täiesti erakordse inimesega, kelle muusikat kuulatakse suure tõenäosusega veel ka 100 aasta pärast. Võibolla paljud küll ei jaga minu entusiasmi, kuid enamik tema laule olid niivõrd võimsa refrääniga, et teistel artistidel oli lihtsalt raske midagi vastu panna. Ta pani teised artistid aru saama, kuivõrd tähtis ja võimas võib olla üks lavashow – enne teda liikusid lavadel valdavalt ringi püstised kriipsujukud, mikrofonistatiivid rangelt kõrval. Tema anne laulude kirjutamise peale oli ja on legendaarne – sama võimsaid artiste kui tema pole ma kohanud kordagi. Maailm kaotas just ühe oma 20. sajandi ikoonidest – 21. sajandi tulevastele superstaaridele on igatahes latt tohutult kõrgele seatud…

Michaeli jäävad alatiseks meenutama tema tõelised sõbrad ja sajad miljonid fännid üle kogu maailma

Michaeli kontsert Bucharestis, Rumeenias – aastal 1992. Raudne eesriie oli just langenud ja Michael oli esimene Lääne artist, kes seda riiki külastas. Sealsete ajalehte andmetel viidi tol kontserdil kanderaamidel minema üle 800 minestanud inimese: